Sõnahaldjas - Täiskasvanute luule

Elus

Hüppan võrkkiigest merre päikeselaiku,

kell on keskpäeval ühe paiku,

ja tunnen, et olen elus.

Kadakad, laste melu,

üksikud pilved taevas

ja kaugemal valged laevad.

Ujun ja mu juuksed on adruga segi

ja suus soolane mekk.

Ime, kuid mõttessegi

ei tule loobumishetk.

Ma olen, jah, olen elus

kesk suurt ja laia vett.

Unistused

Olen õnnelik.

Unistused pärlitena reas

üksteise järel täituvad.

Igal öösel

näen unes liblikaid –

õhulisi

poolläbipaistvaid,

äsja koorunuid.

Tütarlapseeas.

Ilmaäär

Pane lihtsalt silmad kinni,

kuula oma sisehäält –

nõnda märkad selgemini

säravselget ilmaäärt.

Ilmaäärel saavad kokku

taevas, maa ja vesi,

ära ehmu, ära kohku,

pühad kolmekesi

kannavad koos

kestvat loodust,

ilmaääre võlu,

usku, armastust ja lootust –

hingelisi sõnu.

Valged kassid

Pilvedes näen avanevat lootust

ja valgeid kasse.

Nendel on müütiline maine.

Õhtul aasal ma selili

vaatan taevasse.

Surunud mind maadligi paine.

Lapsepõlv

Aias oli liblikaid

ja pisikesi lepatriinusid.

Lepatriinudel olid täpilised rüüd.

Suvel ringi lendasid,

kui vanad heina riisusid.

Kuhu kadus lapsepõlv

nüüd?

Armastus

Armastus on olemise lõhn,

mis peitub

kauakestvas järellõhnas.

Armastus on elamise valu,

mis leitud

sügavusest hingepõhjas.

Muusika

Muusika räägib

enda eest ise.

Sõnadega teda

edasi ei anna.

Kui õrnalt

korvi tabav vise

ta hinge puudutab,

kuid kätte

end ei anna.

Vadin

Mõtete vadinast väsinud

pea kätel, hing räsitud,

istub ta viilkatusel ja imetleb kaugust.

Käes on august.

Aias ulub koer ja taevas säravad tähed.

Ta teab, et seekord ta läheb.

Ütlematagi selge,

et homme on taevas selge,

kuid tema seda ei näe,

sest ulatab käe

igaviku ajatule jõule.

Ei hällipäevi, ei jõule.

Lahkus hinges, ta lahkus,

et saada täheks

taevas, et ära läheks

mõtete vadin nii raske –

niisama tal olla laske.

Inimtühi viilkatus,

inimtühi matus,

haud udusse mattus

kirikaia taga,

nüüd ongi ta vadinast vaba,

koer liputab aias saba.

On august, sellest august

ta seekord välja ei tulnud.

Mis olnud, see olnud. Surnud.

Lahkumine

Vari varjamas viimast viivu videvikust,

kui silmi kissitades näitad mulle vana ust.

Ma astun sirge seljaga trepist alla

ei kuku, isegi vihma ei kalla,

kuid rõske on sellegipoolest.

Üks kild minu südame murdunud poolest

veel kõhkleb, kuid eneseusk

on suurem ja tusk

möödub, sest uhkus

on tükike minu võimsast minast.

Ja läinud, läinud ma olengi nagu tinast

valatud õnn, mis kunagi laiali valgus –

ei lõppu, ei algust,

vaid pimedusest läbi piiluv valgus.

Lein

Miks kardan ma kinni jääda

leina, mis kurblikult kole?

Kas oleksin ellujääja,

kui tühjus ja peataolek

ei suruks mind vastu seina?

Kas kaltsunuku apaatsus

ehk õigustaks niitmata heina

ja ristiku ainulaadsus

võiks leevendada mu leina?

Või ongi lein minu saatus?

Inimesed kardavad üksteist

Inimesed kardavad üksteist,

nad teavad, et sõnad ei aita

luua lootust. Et teineteist

valesti mõista ja laita

on kergem, kui aidata vaeva

võtta ja luua armu.

Või kuidagi valget laeva

mõtteisse lükata. Ammu

vahusel veel ehk sõuaks

ootuste viibinud koorem,

hilineks, kohale jõuaks,

kui hing oleks veidigi noorem.

Inimesed kardavad üksteist,

ei oska enam me keegi

aidata ennast ja teineteist.

Ära on kadunud seegi

oskus, mis parandaks haavad

enese südamekojas –

kuidas siis teisedki saavad

pesta valu? Nii pisarad ojas

on uppunud. Unises udus

pistan varbad ja vaeva vette.

Ämblik kõrtele võrku kudus,

vaatan vaikides enese ette.

Inimesed kardavad üksteist,

sest pelgavad haiget teha,

ah tühja, tühja neist teistest,

mul on minu udune eha.

Vaesus

Teksad kuivavad riidepuul,

on vaikne hiline õhtu,

su suu on pikalt mu suul,

nälg näpistab valusalt kõhtu.

Vaesus on külmutuskapis,

me elame õhust ja armust,

hais niiskes põrandalapis,

Jumala heldus ja karmus.

Me langenud lummusesse

ja teksad kuivanud ära.

Ma sinu embusesse

vist olen uppunud ära.

Haldjas

Ainult sina tead, et laulan

salaja, kui haldjas

istub vaikselt aknalaual

pilgul tühipaljal.

Laulan tasa haldjakeeles

õnnist hällilaulu,

silmanurgast pisar veereb.

Otsin käsikaudu

üles sinu hallid juuksed,

mis nii haldjalikud,

kuusirp hiljukesi pilve taha kipub.

Ainult sina tead, et haldjas

istub aknalaual

ja et ta on istunud seal

juba õige kaua.

Hommik

Õhus on avarust,

ääretut ruumi,

kuhu saab uppuda ära.

Lõõritav lõoke,

sa otsid mu huuli

ja mina su isikupära.

Sarmikas hommik,

inimlik kergus,

kuhugi kadunud häbi.

Ärkava maailma

ääretu selgus.

Laual üks männikäbi.

Taeva aknad

Ilm selge, kuid samas ilmselge –

pole see „minu tassike teed“.

Mulle meeldib, kui ebaselge

on tuju ja taevased veed

on äkitselt täiesti valla

ja avanend taeva aknad.

Ihkan olla su meelevallas.

Kui õlad pean pleediga katma,

siis kogemus õpetab ise –

et tänane eilsest on parem,

tujutu olemise

vihm võtab sult hiljem või varem.

Pettumus

Julgus on olla see keegi,

keda mitte keegi ei kuule.

Katkises kõverpeeglis

moondunud suvekuude

valelik külmunud jäisus.

Soojade tunnete ootus.

Kiindumus, mille näivus

tunded on kaotanud sootuks.

Kahtlus

Maailm, mis mind aheldab,

vaikne nutt ja leppimine.

Uskumustes kahelda

kas võin? Või mõtte settimine

aega võtab? Südamega

mõistan läbi andumuse –

müra õndsat vaikust segab.

Vana naise ennustuse

hirmus olen alla andnud.

Halastus ja lohutus

nagu sambad templit kandnud.

On mul üldse kohustus?

Talvine

Hapra lumehelbe

arglik puudutus

nagu inglisulg.

Õrna hõbehelme

ettekuulutus.

Vaikne ajakulg.

Hommik

Päikselist, karget reedet

tervitab lumine aas.

Laual kustunud küünal,

üks öö on möödunud taas.

Kaunilt orgaaniline

näib aknast hommiku veetlus,

loodus kui imede ime –

lihvitud väljapeetus.

Hetk

Isiklike saladuste

avalikuks tulek.

Kelmikate ahvatluste

tõttu peataolek.

Hommikuse kohvilonksu

joovastav aroom.

Hetkelise kohalolu

ekslik illusioon.

Kuldvõtmeke

avab südametempli

ja katkestab hävingu.

Kaasa võtan

maise krempli

ja elu täringu.

Vaba päev

Kotis raamat ja rinnahoidja –

käisin šoppamas, raamatukogus.

Eile leidsin ma lapsehoidja –

täna istub mu lapsega kodus.

Võtan kotist luulekogu –

loen pargis, mul vaba on päev.

Ma käisin ju raamatukogus –

see päev on nii meeldejääv.

Ja kotis veel rinnahoidja –

ilus roosa ja pitsiga.

Ja kodus on lapsehoidja –

aga südames pitsitab.

Ma lapseta olla ei suuda –

laps on minu ihu ja hing.

Kraabin varbaga teravat kruusa,

kuni katki on linnaking.

Armunud

Veinipunane roos

läbipaistvas vaasis.

Oleme koos

armumisfaasis.

Õues on kastanid õitsenud juba,

pärnade lõhna nüüd täis on tuba.

Aken on avatud,

ilm on nii selge.

Hinged on avatud,

meel on nii kerge.

Kaos

Öökapil jahtunud kohv,

seinalt koorunud krohv

ja aken on ikka veel lahti.

Tuul loobib laiali prahti,

mis aknast visatud välja.

Ja ma ei lähegi endast välja,

kui märkan, et magasid teises toas.

Ainult hinges on ikkagi kaos.

Kerjused

Puupaljad almusepalujad,

rätsepaistes anujad.

Mudased tänavad.

Kerjavad. Tänavad,

nähes kukkumas senti,

kuulmas turisti aktsenti,

tänulikult noogutavad,

palves koogutavad.

Jumal neid trööstib.

Tänavad, rentslid. Ööbib

üks neist kangi all, teine, kes teab kus,

kõrvulukustav vaikus.

Hommik. Kirikukell lööb veerand,

taamal linna taga veerand,

kus kasivad end vahel,

vahel ka mitte. Neil kahel

silmis ei ole sära.

Nad soovivad sente ja ära

kaduda, kuhugi sooja,

kus meeles peaks Looja.

Vihmased rõsked tänavad.

Paluvad ja tänavad,

kui näevad, et visati raha,

mütsilodusse nende jaoks maha.

Kõik kannatused kaovad kord

Kõik kannatused kaovad kord.

See talv nii külm ja kurb.

Su juustes oli härmatis

ja me ei teadnud, kumb

meist kartis rohkem haiget saada,

jäin kahvatuna teele.

Su külmund sõrme puudutus

mind saatis eksiteele.

Su mantel, üksik puuduv nööp,

ja sall, mis ümber kaela.

Su pilk, mis rändas kauguses,

kui ütlesid head aega.

Kõik kannatused kaovad kord,

nii sõnas ükskord ema,

kuid hetkel valu liiga suur

mind paneb ebalema.

Vanaema

Nõelatorked üle terve keha,

mädanenud õunad puu all vedelemas,

maja taga murul vana reha,

nõnda vanadus on lähenemas.

Kortsu läinud pale, alandlik ja vaikne

seisad oma trepil, vaatad oma aeda,

oled olnud selle koha paikne

suurest armastusest ajast aega.

Sinu pilgust kadunud on kurbus,

oled leppinud, et peagi siit sa lahkud,

igas sinu peenes naerukurrus

vastu peegeldumas ainult lahkus.

Hõbepaju

Lapsepõlve hõbepaju

külavaheteel,

hajunud on ajataju,

kurbliknukker meel.

Alles jooksin paljajalu

piimanõu mul käes,

taskus mõni leivapalu –

ehk ma hobust näen.

Aeg on kortsud näkku toonud,

piimatädi läinud,

lüpsisooja piima pole

ammu joomas käinud.

Aja puudutus nii pehme

hõbepaju okstes,

minevik nii võimsalt ehtne,

kahjutunne ohkes.

Ime

Ma olen näinud rõõmsaid orkestrante

ja kuulnud olen poognalt loodud noote,

näe, juba kõlab noodilehestikus

üks taevavõtmes loodud armas looke.

Ma ihkan oma südamesse laulda

ja peita põue kõik need kaunid helid,

et peaksin hetkeks viisi, ümiseksin

ja oma võimetesse rohkem usku eviks.

Kui elav inimene on kui hulluks läinud

ja aru saanud, kuidas sünnib ime,

kas tohib lennutada tema hinge taeva

või anuda sult jätta dirigeerimine.

Muusika

Sinine muusika vaikselt voolab,

iga mu rakk tema ilu hoomab,

suuremaks, valjemaks, tõtlikuks kerib,

kiiremalt südagi taob ja keeb veri.

Sinine muusika vahetab värvi,

fortefortissimo kõditab närvi,

punane muusika kohiseb ajus,

möllab ja keerutab tormises rajus.

Sügavad helid matavad hinge,

kaovad mured, maanduvad pinged.

Muusika vaiksemalt kostuma hakkab,

süda nii tugevalt kloppimast lakkab,

keha ja muusika saamas on rahuks,

kaldal lebavaks valgeks vahuks.

Pianopianissimo, viimased read,

lõpuakordid, olla on hea,

klahvidelt sõrmi võtta ei tihka,

veel värvetäis helisid mängida ihkan.

Klaveriharjutaja laul

pojale

„Klaverit mängides käed ei väsi,

väsib pea, mis juhendab käsi“,

klahvide puudutus, sõrmede haare,

staccato hüpped, legato kaared.

Helide omadus kõikjale levida,

mõtteid edasi-tagasi kerida.

Noodid, mis algselt käsivad veerida,

hiljem lubavad improviseerida.

Klaverit mängides tunne on parem,

helgem kui kunagi olnud on varem,

„Tegelt klaverit mängides pea ei väsi,

pigem väsitab klahvide puudutus käsi.“

Muusik

Sa viiulil mängid sonaati,

Su pilgus on varju ja valgust.

Ja poogen, mis tõmbab üht nooti

takti lõpetab näidates algust,

mis tähistab järgmist rida,

kus noodid on linnud, kes ootel,

Sa tõmbad nad lendu ja mida

ma kuulen, ma näen, kuidas poogen

Su käes nii tuliselt liigub

ja pisar, mis läigib Su silmas

ja poogen — see aina liigub

nii edasi-tagasi, ilmas

ei ole ma iialgi näinud

nii midagi hingematvat

kui Sinu mäng, mis on läinud

läbi luu ja naha ja katvat

näib keha ja hinge ja ihu

kananahaga, üleni värin,

sirutades välja ma pihu

sosinal Sinult pärin,

kas hoida võin peos üht poega,

linnupoega, kes joonestikult

lendu tõuseb nii armsa moega,

nüüd pisar ka minule tikub

silma. Ma noodid Sult püüan

ja endale hinge panen

ning süda mul tõesti hüüab,

tean, olla nüüdsest on parem.

Pime naine

Sa jätsid jälje mu hinge,

seal teletornis viibiv pime.

Tegid koeraga mitmeid ringe

ja vaatasid välja, mis ime

on kõrgustest näha me linna

ka siis, kui Su pilk ei püüa.

Kes tahab, see näha suudab

ka siis, kui hing just ei hüüa.

Ja alla anda ei tasu,

kui elu on valusalt raske

ja mured ei anna asu.

Tal elada ometi laske.

Me nägijad eirame vaadet,

mida pime ehk vaadata oskab.

Ta kadumaläinud aadet

me hinnata ise ei oska.

Sa oled mu mõtetes ainus,

kes unedes korduma hakkab.

Koeraga naine, üksainus,

kelles pimedus olemast lakkab.

Valge vares

Mu igatsustes oled valge vares —

nii selgelt tunnen Sinu harva hinge.

Nii minu mõtetes Sul erakordselt parem

on joonistada õhku suuri ringe,

mis kujutavad teiste elu keerde —

nii hästi tunned oma nahal valu,

mis mõned inimesed ilma veerde

on kupatanud nagu maale kalu.

Ja ise koged läbi teise vaeva,

mis keegi vaevu kannatada suudab

ja aitad kanda nõnda valu taeva,

mis teise kannatuse olematuks muudab.

Su imeline võime näha minu sisse

on toonud hinge mulle lähemale.

Ja loonud ühisosa meie minemisse

ehk andnud ruumi kaugelt vähemale.

Unenägu

Ühel tormisel ööl

ma lendan lihtsalt ära.

Mu tiivad on hõbedased.

Maha jääb linnakära,

õõtsuvad kuused ja kased

ning lainete salapära.

Ma lendan, kuhu mu tiivad

mind iganes viivad.

Torm kestab, õnneks ei vaibu

ja mul pole tõesti aimu,

kui kaua. Kuid tean,

et lendama pean,

sest kusagil keegi ootab mind –

üks teine murelik lind.

Äralend

Ühel tormisel ööl ma lendan lihtsalt ära –

kõik mured ja piinad ma jätan maa peale maha

ja maha jääb minust mu enese omapära

ning valusad hetked kõik jäävad seljataha.

Kui lendan, näen all oma enese kurnatud varju,

tean, selleta elada tundus nii meeletult raske,

kuid nüüd on mu mõte nii kerge, et temata harjun,

ma hirmuta olemist oman ja kandmata maske

on tõeliselt valutu, valed on kadunud sohu,

kõik meelepetted ja pseudoprobleemid ja valskus

on kaotanud tähtsuse, minu jaoks hädaohu.

On rahu, on valgus ja ainult vabastav vaikus.

Ootus

Väsimus, kõnevõimetus,

laman teki all, jõllitan ust –

keegi ei tule.

Nägu pisarais kustutan tule.

Silmi ei sule.

Toas on hämar.

Õues linnakära.

Und ei tule.

Ma vaikselt suren.

Leppimine

Keegi ei ole mul keelanud

iseendaga leppida ära.

Olen kui alla neelanud

iseenese isikupära.

Lahkuminek

Ma annan sulle kallistuse kaasa,

et tunneksid end kindlamini seal,

kus minu meeled kaugemal ja haavad

mu hinges suuremad, kui olnud eal.

Nüüd oled ainult unistus mu hinges,

mis kasvab hingamise rütmis suures valus.

Mu mõtetes Sa oled justkui lind, kes

vabadust mu hingelt saada palus.

Sa tunned mind ju paremini, kui ma ise

end oleks osanud või arvanud ehk teadvat,

ja teadsid, ainult vaba olemise

sa anda mulle suudad, kui mu vead ja

kogu olemise võtad pihu peale

ja näitad mulle minu väikest ilma,

nii kirjutad mu enda elureale,

et unustada. Vaatamata silma

võid kujutada elu ilma toeta.

Saad lahkuda siit meie armsast kojast?

On võimalik, et jääd sa oma toata,

ent jääda ilma omaenda pojast?

Kas ometi on lahkumise võlu

nii ahvatlev kui sügav merevesi

ja isegi kui pole rohkem sõnu,

kas pole sulle jäänud ehmatusi,

mis karjudes end kehast välja toovad

ja öises toas on hirmutavalt kurjad

nad ümber kõri nööridena poovad

ja raskelt raputades sinu hapralt turjalt

end painajana veeretavad maha,

et lepitada ära hing ja keha?

Ei, mitte kunagi ma kedagi ei taha,

ei taha enam jagada ja teha

kõike pooleks, mida pooleks teha annab…

Ja nõnda minuga ei tule enam keegi,

ma enesele selle andeks annan –

ehk ongi parem olla üksi… Seegi,

jah, seegi mõte tuleb minu juurde.

Võib-olla unustan siis talumatu valu,

ei kuku enam sügavusse suurde

täis kannatusi, mida ma ei talu.

Oblikaid süües

Sa selja tagant mind istumas vaatad,

Sa keerad mu juuksed üles ja saatan

meid silmanurgast kaeb valvsal pilgul.

Sa kõneled teisiti. Kusagil vilgub

üks tundmatu tuluke, kuhugi saadab

Su pilk mu kuldsete lokkide sära.

Kuhugi kaugele-kaugele ära —

sinna, kus taevas ja maa saavad kokku

ja kõrvulukustav maailma kära

vaibub vaikuse valusas hüüdes.

Sinna, kus meie mõlema püüdes

on võrratu hetke võlu. Ja süües

oblikaid, lamame samblal ja rahu

ja süda, mu süda, mis ära ei mahu

mu enese rindu.

Elu valu on mu elu eelis

Elu valu on mu elu eelis.

Elu vaibal mustrilised varjud.

Tasapisi hoogu võtmas keeris,

millega ehk peagi ära harjun.

Kui kord keegi jalutab mu haual,

ei siis tea ta, et mu elu oli piin,

sest et raamat lebab kutsuvalt mu laual

õigel leheküljel avatuna nimme viib

kuhugi, kus mõistvad vaid mu voorust,

seda, mida mõtlesin kord unes,

meenutamaks minu uljast noorust,

mis nii kaduvväike oli kogu mures.

Mitte keegi ei tea minu valust,

sellisest, mis selja võttis kühmu.

Taevas, seal kus piina me ei talu,

pole valskust ega hingetühjust.

Tulevik on kirjutatud ette,

mitte mineviku unustuste varju.

Inimlik on näha ette oma retke,

et teaks ammu enne minna varju.

Panna lauluks valmis oma vinged pillid,

häälestada viiulid, vioolad,

et saaks plaasterdada ette juba villid,

raputada haava peale soola.

Mitte kunagi ma teiste teed ei taju,

aru ei saa teiste rõõmust, jutust.

Oma sügavasse auku ikka vajun.

Hoolimata kiirusest ja rutust

on mul aega kukkuda ja karta

elu sügaviku süsimusta tõmmet.

Tean, et ühtki mõtet elutarka

ega ühtki väikest armutunnet

lubada ma endale ei oska,

sest et olen sündinud ma valus.

Pole kellelgi ka õigust kosta

teise elu eest, mis ise ta ju palus.

Teie, teised

On raske üksi olla koormamata teisi,

kes säärast piina oma elus tundnud pole.

Te valuvõõrus lubab teile reisi,

mis pigem lõbureis ehk mis ei ole kole,

vaid rõõmus retk, mis viib teid läbi elu,

kuid minu kannatusi te ei näe, ei oska

te tunnetada, soovite vaid oma mängulelu

nii enda ligi hoida, oma selja taha

te peita oma õnne, olete te kitsid,

te oma valgust jagada ei suuda.

Ma kardan, tõstate te peagi pitsid

vaid enda auks, kuid kunagi ei muuda

te minu elu, isegi ei viitsi

te minu muredesse heita oma pilku

ja vaevalt, et te näha suudaks siiski

kui prooviksite näha veretilku,

mis ohverdanud olen iseenda eluks,

et suudaksin veel viivuks jääda siia,

et näha, kuidas valmistute ette meluks,

et mu laipa musta mullaauku viia.

Ma sündisin sellel maal

ja kasvasin üles ta rüpes.

Nii õhk ja taevas ja maa –

kõik südames, hinges ja mõttes

mu Eestimaa ilu ja valu,

oh, vaadata palju, nii palju

on imetleda ja kuulda,

ka kuulatada on palju –

üht hingeminevat laulu

on kosta ju üha ja jälle

ja meri, mis kohiseb taamal

ning ikka ja üha ja jälle

ma tajun, kuis mesilaspere

tõesti mõistabki hoida nii ühte

ja minna koos läbi mere

ja lennata soovides ühte,

et jõuaks ta tagasi koju

oma mesipuu kaitsvasse rüppe,

et maanduks uuesti koju

oma pere hoidvasse rüppe.

Me tuhanded lendame teades,

et kodumaal laulame jälle,

et muunduda üheks ja tunda

end ühena, koos end jälle.

See tundmus on hingemattev.

Me teame, et oleme ühes

nii rõõmus kui valus, mis tappev.

Ja olen ka mina üks ühes

mesilasperes ja mõttes

ma kogu südamest tänan,

et sündisin sellel maal

ja kasvasin üles ta rüpes.

Nii õhk ja taevas ja maa –

mu südames, hinges ja mõttes.

Lumeingel

Lumi, soovid-unistused kirjutatud lumme.

Ikka jälle vajun murest katkendlikku unne.

Alles oli jõulurahu, veetlev püha hinges,

lumme oli joonistatud lapse käega ingel.

Lootsin siis, et toob ta rahu kauemaks kui talveks,

igavesest igavesti, käed mul seatud palveks.

Soovin oma isamaale alatiseks rahu –

mitte ainult jõuluks-talveks. Rahu, mis ei mahu

ainult oma rahva hinge, vaid ka sõjas rahva –

hingerahu-meelerahu. On siis palju tahta?

Hingata ja olla elus lihtsalt kuniks antud,

oma isamaale truuna hinges, armust kantud.

Meeleheites heidan lumme oma mures keha,

uueks lumeingliks vormin, midagi ju teha

tahan rahu kaitseks ise, midagi, mis suudan,

vast mu palve midagigi paremaks ehk muudab...

Klaverit mängides

Ma klaverit mängin ja mõtlen,

et elu on ikkagi ilus.

Ma klaverit mängin ja mõtlen,

et sära on süttinud minus.

Ma klaverit mängin ja mõtlen,

miks pole mõelnud nii varem.

Ma mööda klahve tõtlen

ja mul on aina parem.

Vihm

Vihm pesemas meie patuseid mõtteid,

laginal-ladinal naermas me tõkkeid,

ilmutamas meile me ilmetut ilu,

õhkamas meile me õdusat õnne.

Lopsakas loodus lohutab lonkureid,

elus eksinuid ehib eha.

Koitmas on meile me vihmased hommikud

pestes puhtaks me patused kehad.

Hetk

Mõeldes roheluse ääremaile

sinetuse sillerdavas ilus,

nähes hämaruses puudeokste varje,

kuidas tuul neid oskuslikult silub,

jalutaksin mõtteis itta või siis läände,

vahet pole, ikka oleks lihtsalt mina ise.

Oleks vaja panna pillid häälde,

teha endal vahva olemine.

Puud

Mändide lõhnav rohelus,

kuuskede hurmav kohevus,

kaskede kaunis kolletus,

haabade kartlik värelus.

Pihlade mõrkjas punetus,

vahtrate vahva vallatus,

tammede toekas tugevus,

pärnade õitsev ahvatlus.

Kastani roosakas valendus,

saarte väärikas tõsidus,

kadaka lõhnav visadus,

leppade kohisev leplikkus.

Vesi

Ma armastan vett,

mis kukkumas kosest.

Ma armastan vett,

mis talvel on jää.

Ma armastan vett,

mis ookeaniohe.

Ma armastan vett,

mis klaasis on hää.

Ma armastan vett,

mis voolamas jõena.

Ma armastan vett,

mis vihmana sajab.

Ma armastan vett,

vee ääretut puhtust,

järvede ilu

ja lainete uhkust.

Sulle

Tahad, ma tulen ja võtan Su kaasa

sinna, kus pole käinud Sa varem.

Tahad, me kõnnime üle aasa,

nii käsikäes käia on parimast parem.

Tahad, ma näitan Sulle üht teed,

mis lõpeb, kus algavad voolavad veed.

Tahad, me pistame varbad vette

ja vaatame vette enese ette.

Tahad, ma aitan Sul loodust kaeda,

tajuda aeglaselt kulgevat aega.

Tahad, ma tõestan, et elus on valgust,

kuusirbi kutsuv taevane kaugus,

tähtede sära ja koidukuma,

hommikut tervitan armununa.

Jäljed

Sa lähed ja

jätad endast järele

jäljed, mis näitavad

minule teed.

Ma lähen ja

jätan endast järele

jäljed, mis pole samad

kui need.

Kuid siiski me jälgedes

palju on ühist.

Need sakid ja triibud

tuul liivalt nüüd pühib.

Kuid ikka ma näen neid,

kui liiv on ka tühi.

Mälust neid jälgi keegi ei pühi.

Alasti huuled

Alasti huuled -

nii külm, kui tuuled

puhuvad üle maa ja vee.

Nad joovad teed -

nii kuuma,

et sooja saaks jooja,

kui pole Teda,

keda armastada ja

suruda alasti huuled

ta suule.

Liivakell

Liivakella vangistet laulvad liivad

voolamas aja vaikivat voolu,

sekundid elu edasi viivad,

minutid annavad juurde hoogu.

Liivakella peab keerama ikka

ja jälle ümber, kuid mitte üles,

vaadates liivaniret pikka

äratab liivakell vaimu üles.

See kell ei virguta virgeks keha,

ta tasane, tiksumiseta rutt

toob meelde, et palju veel elus teha.

Laulvaid liivasid vangis näha on nutt.

Hetk meelespeadega

Lillede meeldetuletus,

rohtu kasvanud aed,

suhete lõplik suletus,

kaotsi on läinud aeg.

Taevalaotuses linnud,

harjumuspärane vaade.

Südames valusad pinnud,

eemal valendav maantee.

Astuda edasi maanteel?

Jäädagi nukralt seisma?

Kuhu mul üldse on minna veel?

Tasub ehk kedagi leida?

Lillede kollased silmad,

harimata on aed,

kuumad suvised ilmad,

mulle on antud aeg.

Lõpp

Vanade kuuskede vaigune koor,

Su vaikne ja katkendlik kõne.

Aasa peal õhuke uduloor,

ma sõnan lause või mõne.

Me mõtted rändavad nukraid teid,

Sind kuulata olla võiks rõõm,

kuid praegu tõesti ei ühenda meid

mitte midagi, suhtes on mõõn.

Kõik, mis me oleme loonud kord koos

on mõtlemapanevalt valus.

Ma olen olnud kui metsik roos,

kes sügavas hellusejanus.

Nüüd lõppenud meie ühine tee,

mis algas, kui olime noored.

Vaid mälestused need õitsevad veel.

Kuid kuuskedel vaigused koored.

Pojale

Armastan, Sind, mu väikene poeg,

seda, kuidas mu sülle Sa poed,

kuidas Sa naeratad mulle vastu,

kuidas Su väikene jalake astub.

Armastan iga Su hingetõmmet,

sooja nohinat, siidist tunnet,

piima lõhna, heledaid juukseid,

päevaseid jonne, öiseid nuukseid.

Surun Sind kõvasti enese vastu,

homsele päevale vastu astun -

tean, kasvad ju ruttu ja varsti enam

ei vaja nii ligi Sa oma ema.

Page updated

Google Sites

Report abuse